Ristpart

Ristpart
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Ülemselts	Galloanserae;
Selts	Hanelised Anseriformes;
Sugukond	Partlased Anatidae;
Perekond	Ristpart Tadorna;
Liik	Ristpart;
Binaarne nimetus
	Tadorna tadorna; Linnaeus, 1758
	;

Ristpart (Tadorna tadorna) on partlaste sugukonda ristpardi perekonda kuuluv lind.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Ristpart on levinud hajusalt alates Skandinaavia poolsaarest Vahemere maade ja Iraani kaudu Mongoolia ja Põhja-Hiinani. Paiguti esineb ta Lõuna-Ukrainas, Krimmis, Ees- ja Taga-Kaukaasias, Alam-Volgamaal, Uraali jõe alamjooksul, Kasahstanis, Kesk-Aasias, Lääne-Siberis, Altais, Tuvas ja Taga-Baikalimaal. Enamikus oma levilast on ta rändlind, paigalind on ta Briti saartel, Vahemere maades, Turkmeenias ja Iraanis. Ta talvitub Põhjamere, Briti saarte, Biskaia lahe ja Vahemere rannikul, Mesopotaamias, Hindustani keskosas ja Birmas.^[1]

Eestis võib ristparti kohata Lääne-Eesti rannikul ja saartel, harvem põhjarannikul^[1]^[2]. Ta on meil tavaline, kuid väikesearvuline haudelind^[1]. Tema arvukus on viimasel ajal tõusnud, haudepaaride arvuks hinnatakse 800–1200^[3].

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Ristpardid kuuluvad urupartide rühma, mis kujutab endast üleminekut hanedelt partidele. Hanedele lähendab neid maapinnal liikumise viis: nad kõnnivad palju ja kergelt ning vajadusel jooksevad kiiresti. Lend on neil samuti hanelik, harvade tiivalöökidega.^[1]

Ristpart on rongasuurune ja kaalub umbes 0,9–1,65 kg^[1]. Teistest partidest eristub ta kergesti laigulise sulestiku tõttu. Keha esiosa ümbritseb lai punakaspruun vööt^[1]^[2]. Isaslinnu puguala, kaela alaosa, selg, nimmepiirkond, saba pealmised kattesuled ja tüürsuled, välja arvatud nende tipud, on valged^[1]. Pea, kaela ülaosa, tüürsulgede tipud, lai triip keset rinda ja kõhualune on mustad^[1]. Nokk on roosakas, isasel on sellel väike kühm^[2]. Jalad on nokaga umbes sama värvi^[2]. Emaslinnud sarnanevad värvilt isaslindudega, ent kõik nende sulestiku värvid on tuhmid ja must asendunud mustjaspruuniga^[1].

Eluviis ja toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Ristpart on monogaamne. Samad paarid püsivad aastaid.^[1]

Ristpart toitub adruvallides või madalas vees selgrootutest loomadest. Ta sööb vähilaadseid, putukate vastseid, limuseid, mõnikord rändtirtse. Harvem sööb ta taimi, eriti vetikaid.^[1]

Ristpart ujub hästi, aga sukelduvad ainult pojad.^[1]

Väljaspool pesitsusaega on ristpardid väga seltsivad, moodustades kuni poolesaja isendi suurusi salku.^[2]

Sulgimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ristpart sulgib nagu teisedki pardid kaks korda aasta, aga suvine sulgimine läheb peaaegu vaheajata üle pesitsuseelseks sulgimiseks. Oletatavasti vahetuvad mõnel kehaosal suled siiski üksnes korra aastas. Suvine sulgimine algab juulis ja lõpeb augustis, aga pesitsuseelne sulgimine algab peatselt pärast selle lõppu ja kestab detsembrini.^[1]

Sulgimiseks kogunetakse suurtele järvedele või lahtedele. Algul tulevad sinna isaslinnud, kellel sulgimine algab varem, hiljem liituvad nendega emased. Nad võivad seal moodustada tohutuid parvi, kuhu kuulub mitusada lindu, aga juhtub, et ka üle tuhande. Pärast hoosulgede vahetumist jäävad ristpardid parve ja nendega ühinevad ka noorlinnud. Nad elavad parves ärarändeni, mis levila põhiosas toimub septembris-oktoobris.^[1]

Mõnel pool Euroopas korjatakse ristpardi udusulgi, mis on umbes sama head kui hahal.^[1]

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pesa ehitab ristpart suletud paika, nagu urud ja koopad, pööningud, heinaküünid ja lakad, puutüved, kaljulõhed. Urge tehakse ka kaldajärsakutesse. Kui pinnasesse ei saa urgu rajada, pesitseb ta maapinnal. Urud võivad vahel olla 3–4 meetrit pikad, aga sellised pole linnu enda tehtud. Meelsasti hõivab ta ka tehispesi ja harjub inimese naabrusega. Stepis pesitseb ta meeleldi soolajärvede kaldail, eriti kui seal on liivakünkaid või kiviseid rusukaldeid, sest need sobivad pesa rajamiseks. Pesad võivad paikneda üksteise lähedal ja mõnes mitmeharulises loomade poolt mahajäetud urusüsteemis võib pesitseda mitu ristparti. Pesa kaugus veekogust võib olla isegi paar-kolm kilomeetrit.^[1]

Pesapaika saabub ristpart varakult, juba esimeste sulaveeloikude tekkides, kui lumi on veel üldiselt sulamata: märtsis-aprillis. Nad juba saabuvad paariti.^[1]

Pärast pesitsemiseks sobiva koha väljavalimist algab mäng. Isane tõstab emase lähedal pead, ajab kaelasulestiku kohevile ja avab noka, vahel hüpleb kohapeal ja teeb vilistavat häält.^[1]

Pesa ise ehitatakse taimede, sagedamini kõrreliste vartest ja lehtedest. Emane vooderdab selle rikkalikult udusulgedega, mida kitkub oma rinnalt ja kõhult.^[1]

Emaslind muneb iga päev. Kurnas on 6–18, enamasti aga 8–9 kreemikasvalget muna, millel on vahel õrn oliivjas varjund. Haub üksnes emaslind. Haudumine kestab 27–29 päeva. Pesalt lahkudes katab emane munad udusulgedega kinni. Kahe viimase päeva kestel enne koorumist ei käi ta üldse pesalt ära. Isaslind valvab pesa juures ja hädaohu liginedes hakkab ta valjusti kisades pesa ümber lendlema. Keskpäeval, kui on kõige palavam, ronib ta vahel paariks tunniks pessa peitu.^[1]

Pojad kooruvad juunis ja juuli algul. Nad lahkuvad pesast peatselt ja isegi kaljudel koorunud pojad hüppavad sealt alla. Vanemad viivad pesakonna veekogule. Selle teekonna ajal võivad tibusid rünnata röövlinnud, näiteks roo-loorkullid, varesed ja kajakad, aga vanemad kaitsevad poegi innukalt.^[1]

Tibusid toidavad mõlemad vanemad. Tibud saavad suureks kahe kuuga. Siis nad ka lennuvõimestuvad. Isaslind lahkub poegade juurest pisut varem, sest tal algab sulgimine varem kui emaslinnul.

Pojad saavad suguküpseks ja hakkavad ise sigima teisel eluaastal.^[1]

Kaitsestaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Ristparti võivad ohustada kõik lihasööjad, kes tema pesasse sisse tungida suudavad, samuti kõik röövlinnud, kes temast suuruse ja jõu poolest üle on.^[2]

Ristpart ei ole jahinduse jaoks oluline lind, sest tema arvukus on väike.^[1]

Eestis on ristpart III kategooria kaitsealune liik.