Vikat

ELF-i korraldatud vikati lõikamise, luiskamise ja kasutamise koolitus Tartus lodjakoja juures 2014. aastal.

Vikat on tööriist eeskätt heina ja teravilja niitmiseks (mahalõikamiseks^[viide?]).

Vikatil on umbes 50–90 cm pikkune, tagant laiem ja eest teravikuks kitsenev kergelt kõver sepistatud terasest lõiketera ning umbes inimesepikkune vars (lüsi), mis on traditsiooniliselt puidust (tänapäeval võib see olla ka metallist või plastist). Tera kinnitatakse varre külge metallvitsa ja puidust kiiluga, moodsatel vikatitel ka kruvidega või poltidega klambri abil. Puitvarre külge kinnitades on vastupidavuse jaoks oluline, et klamber haaraks ümber võimalikult paljude puidukiudude ja suruks varreotsa tihedalt vastu vikatitera kinnituslaba, nii et sel poleks vähimatki võimalust loksuda.

Vikat tööriistana[muuda | muuda lähteteksti]

Niitmisel hoitakse vikati vart kahe käega, vasak käsi üleval- ja parem allpool, tera suunatud vasakule. Vikati paremaks juhtimiseks niitmisel on parema käe jaoks vastavalt niitja kasvule paigutatud näpits või pulk vikati varrele. Kerge kehapöördega paremalt vasakule viibutades juhitakse tera kaarekujuliselt maapinnaga paralleelselt läbi lõigatavate taimede, nii et vikati kand (tera varrepoolne ots) peaaegu mööda maad libiseb ja ots on kergelt ülespoole tõstetud. Järgmise löögi jaoks astub niitja väikse sammu edasi. Maha jääb niidetud heinast (heina)kaar. Pärast niitmist lahutatakse heinakaares olev hein laiali ja seda kuivavat heina nimetatakse looks (loog : loo). Kaare lahutamiseks on praktiline kasutada vikativarre teist otsa, niitja kõnnib piki kaart vikat tagurpidi käes ja lükkab paksemad tuustid paremale-vasakule.

Vikatitera tuleb regulaarselt hooldada. Vikati teritamist luisuga nimetatakse luiskamiseks. Kui vikatit enam luiskamisega teravaks ei saa, kasutatakse pehme lõikeservaga vikati puhul vikatinuga ja lõigatakse (kaabitakse) sellega tera õhemaks. Sama saab teha ka tera viiliga viilides või käiaga käiates. Lõikamine läheb kogenud tegija käes kiiremini, viilimisega saab hõlpsamini hakkama paiksete defektidega, näiteks kivisselöömise täketega. Lihtsaim viis vikatinoa hankimiseks ongi võtta viil ja selle serv(ad) teravaks käiata.

Vikati eluea suhtes säästvam viis lõikeserva õhendamiseks on vikati pinnimine, mida traditsiooniliselt tehakse väikse haamri ja pinnialasi abil. Olemuselt on pinnimine külmsepistamine, vikati lõikeserv taotakse 3-4 mm laiuselt õhemaks ja see venib sellega ka natuke laiemaks, et vikatit saaks siis jälle mõnda aega luisuga edasi teritada. Pinnimisel metall ka kalestub ehk muutub kõvemaks, mis teeb lõikeserva kulumisele vastupidavamaks. See töö nõuab täpset kätt ja vilumust ja aega. Asja lihtsustamiseks on välja mõeldud pakule kinnitatavad pinnimisrauad, mille vahele vikatitera asetub toe vastu ja nõutav haamri löögitäpsus on millimeetri asemel sentimeetrites. Sellise riistaga pinnimine läheb kordades kiiremini ja ka täpsemalt kui vabakäe meetodil.

Vikati pinnimine pinnialasil
Vikati pinnimine pinnimisrauaga

Kui niita võsaseid kohti, kus tera ette jääb ka puitunud varsi, siis on praktilisem kasutada lõigatud vikatit, kuna värskelt pinnitud serv võib olla pikalt õhuke ja see jääb võsa vastu nõrgaks, läheb lömmi ja siis on seda kohapeal tülikas parandada. Lõigatud vikat peab kulumisele ja luiskamisele vastu nii umbes kolm töötundi, siis tasub serv jälle õhemaks lõigata.

Kõvast materjalist lõikeservaga vikati puhul kasutatakse teritamiseks käiamist. Lõikamine ei pruugi õnnestuda, sest lõikeriista kõvadus peab olema vikati omast üle. Ka pinnimine võib sellise tera puhul olla võimatu, sest haamriga tagumisel võib kõva lõikeserv puruneda kildudeks, ega veni õhemaks. Kõva teraga vikatit kasutati näiteks Saaremaal, kus mälestuste järgi võis käiatud vikatiga niita päev otsa, ei pidanudki eriti luiskama. Selline vikatileht sepistatakse kolmekihilisena, all ja peal on pehmem ja sitkem materjal, vahele pannakse kõvem, aga seetõttu ka hapram teras. Kõvem materjal on sageli teise värvitooniga ja üleminekukoht silmaga eristatav. Sepatöö juures nimetatakse seda tehnikat "kokkukeetmiseks". Enne sõda sai seda tüüpi "Austria luige" logoga vikatiterasid ka poest osta, pärast sõda see võimalus kadus ära. Siis kasutasid kohalikud sepad kõva materjalina püssitoru, raudteerelssi, viili vms, mis kätte saadi. Ajapikku on sepatöö hääbunud ja kasutatakse mida poest parasjagu saada on, ehk siis pigem nii-öelda pehmet vikatit.

Luiskamisel tasub jälgida et luisk kuluks ühtlaselt ega muutuks nõgusaks. Abrasiivmaterjal peab kuluma parajal määral, et luisu pinnal olevad abrasiivterad oleksid lõikevõimelised. Mõni luisk läheb ka umbe, ehk korjab metalli enda sisse ja muutub libedaks. Luisku aitab puhtana hoida vesi, ehk märja luisuga luiskamine. Pärimuse järgi on pandud luisk nööri otsas järgi lohisema, et see püsiks kastese rohu sees niiske. Nüüdsel ajal on praktilisem võtta ligi väike ämber milles luisk leos hoida. Ka liivakivist käiad, Gotlandilt toodud või ka muud, tahavad märga pinda et teravad püsida, selleks on neil tavaliselt all veekünad. Sellised looduslikust kivist käiad on kasutuskõlblikud kui neis pole sees liivaterast suuremaid kive, mille vastu teritatav tera kolksuma hakkab.

Vikat Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vikat võeti Eestis kasutusele tõenäoselt meie ajaarvamise 2.–4. sajandil. See muutis maastike ilmet, kuna niitmise mõjul said kujuneda ulatuslikumad puisniidud.

Vikati suurust mõõdeti traditsiooniliselt tera pikkuse järgi, mõõdetuna käelaba laiustes piki tera selga; vastav number stantsiti vikati kanna sisse. Meestevikat oli tavaliselt seitsmekäeline või pikem.

Eesti vikat, mida kasutati XX sajandil, on kõige ergonoomilisem vikat maailmas.^[viide?] Tänu vasaku käe pidemele, mis on risti parema käe pidemega, hoiab niitja jõudu kokku, kuna koormus vikati suunamisel ja tõmbamisel jaguneb kahe käe vahel ühtlasemalt kui teistmoodi ehitusega vikatitel. Millal leiutati paremaga risti olev vasaku käe pide, pole teada. XXI sajandil müügil olevad Rootsi ja teised vikatid tõrjuvad eesti vikatit välja, kuna enam ei osata kinnitada tera varre külge. Sarnast vikatit kasutati ka Lätis.

Vikat kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa kultuuriloos on vikat üks surma sümboleid. Sageli kujutatakse isikustatud Surma musta kapuutsiga hõlsti rõivastatud luukerena, kellel on õlal vikat. Vikatit kannab Surm ka ühena apokalüpsise neljast ratsanikust.

Samuti on vikat aja kehastuse Kronose sümbol.

Ehkki tänapäeval on vikati põllumajanduses enamjaolt asendanud kombainid, niidukid ja murutraktorid, korraldatakse mitmel pool Balkanil endiselt vikatiga niitmise võistlusi.

Vikat esineb ka heraldilise motiivina, näiteks on Norra Hornindali omavalitsuse vapil kolm vikatitera.

Prantsuse barokkhelilooja Joseph-Nicolas-Pancrace Royer (1705–1755) kirjutas klavessiinile teose "Vikatite marss" ("La Marche des Scythes"; kogumikus "Pièces De Clavecin", 1746).

Sõjavikat[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjavikat on relvaks kohandatud vikat, mille tera on kinnitatud mitte varrega risti, vaid piki vart. Pärast Saksa talurahvasõda 1524–1525 avaldas Paulus Hector Mair 1542. aastal vehklemisõpiku, milles õpetas ka vikatiga vehklemist.^[1] Sõjavikateid kasutasid laialdaselt Poola ja Leedu talupojad 18.–19. sajandi talurahvamässude aegu.

Rahvaluule[muuda | muuda lähteteksti]

Naljandid[muuda | muuda lähteteksti]

Aarne-Thompsoni kataloogis on kilplasnaljandite hulka kuuluv naljandmotiiv AT 1203 (Vikat lõikab pea maha). Vikat lõikab pea ühel mehel. Teised arvavad, et nii peab olema, ja lõikavad endal ka.

Mõistatused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti mõistatusi vikati kohta:^[2]

Suvel lõikab lehmaleiba, talvel ripub varnas? – Vikat
Lai kui mõek ja terav kui nuga, suvel orjab, talvel seisab? – Vikat
Mõõgast pikem, nurgast kõveram, teeb mitme elule otsa? – Vikat
Alt juusk hahk kass, päält riiu repän? – Vikaht, rihä
Kõveriku nühka pallast? – Vikati luiskamine
Kumõraga nühka palläst? – Vikatiga niidetäs

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Mair, Paul Hector (1542). "Sichelfechten (Sickle Fencing)". [Link De arte athletica I] (German/Latin). Augsburg. Lk 204r–208r. Duæ incisiones supernæ falcis foe {{cite book}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ Eesti mõistatuste e-antoloogia vt