Süü
|
See artikkel räägib juura mõistest; metsanduse mõiste kohta vaata artiklit Süü (metsandus); emotsiooni kohta vaata artiklit Süütunne; telesarja kohta vaata artiklit Süü (telesari) |
Süü (juriidikas normatiivne süümõiste) on sotsiaal-eetiline etteheidetavus inimese käitumisele. Isikule tehtav etteheide põhineb tahtevabaduse teesil ehk eeldatakse, et inimene on oma tahtelt vaba ning saab enda käitumist kontrollida.[1]
Süümõisted[muuda | muuda lähteteksti]
Arusaam süüst on erinev, sõltuvalt ajast ja kohast. Süüd kui sellist Eesti karistusseadustik ei defineeri. Karistusseadustik § 32 sisaldab infot vaid selle kohta, et isik on süüdi, kui puuduvad süüd välistavad asjaolud ja ta on süüvõimeline.[2] Kaheks valdavaks süü käsitluseks saab pidada psüühilist ja normatiivset süümõistet. Näiteks oli Nõukogude Liidus kasutusel psüühiline süümõiste, tänapäeval on Eestis otsustatud aga normatiivse süümõiste kasuks.[1]
Psüühilise süümõiste käsitluse järgi on süü õiguserikkuja psüühiline suhtumine oma teosse.[3] Selline käsitlus tekkis õiguskorda 19. sajandil ning hõlmas kahte põhilist arusaama tahtlusest (ld dolus) ja ettevaatamatusest (ld culpa). Ferenc Liszti klassikalise käsitluse järgi seob psüühiline süümõiste objektiivse teo ja teo tegija ehk subjekti. Side (ld nexus) teo ja subjekti vahel avaldubki vastavalt kas tahtluse või ettevaatamatusena. Selle käsitluse peamine nõrk külg on see, et teooria ei suuda seletada olukordi, kus spetsiifiliste tunnustega isik (näiteks laps või vaimuhaige) paneb teo toime vaieldamatult tahtlikult, kuid tal puudub süüdivus ning isiku vastutusele võtmine ei oleks kirjeldatud olukorras õigustatud. Samuti jääb psüühiline süümõiste puudulikuks hädakaitset käsitlevate olukordade puhul.[4]
F. Liszt mõistis psüühilise süümõiste puudusi ning arendas oma karjääri jooksul välja ka teistsuguse süümõiste käsitluse – psüühilis-normatiivse süümõiste. Seda käsitlust tuntakse ka neoklassikalise süümõistena.
Ajaliselt hilisem ja tänapäeval Eesti õiguskorras on kasutusel normatiivne süümõiste. See käsitlus eeldab isiku tahtevabadust.[5] Normatiivse süümõiste puhul tehakse isikule sotsiaal-eetiline etteheide ehk talle heidetakse ette seda, et ta otsustas käituda normivastaselt, kuigi oleks võinud otsustada õiguspärase käitumise kasuks. Selle teooria vastu räägib tahtevabaduse kontrollimine ja viimase aja aju-uuringud, mille kohaselt on inimeste igapäevane käitumine alateadvusele allutatult.[6]
Tavakeeles mõistetakse süüd kui põhjuslikku seost. Juriidilises tähenduses tuvastatakse põhjuslik seos aga juba objektiivse süüteokoosseisu juures.[7]
Süü ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Süü aspekti pole alati kuritegude puhul arvestatud. Arhailises õiguses piisas isiku süüdimõistmiseks pelgalt teost endast ning isiku psüühilist seisundit ei võetud tol ajal arvesse.[8]
Keskajal oli omane näha süüd läbi usuprisma ning süüd seletati patu mõiste kaudu. Jumalik õigus ja inimlik õigus süü küsimustes võrdsustati ehk kui isik tegi pattu, oligi see sama hea kui õiguserikkumine.[1]
Tõsisemalt võetavad muudatused süü küsimuses tõi endaga kaasa aga hilisrenessanss. Sellel ajastul pani Samuel Pufendorfi oma imputatsiooniteooriaga aluse tänapäevasele omistamisteooriale, tehes esimest korda vahet faktilistel ja juriidilistel omistamisel. Imputation facti ehk faktiline omistamine vaatab tegu kui sellist objektiivselt, vastates küsimusele, kas tegu oli või ei olnud. Imputation iuris ehk juriidiline omistamine pidi andma teole juriidilise hinnangu, mis võimaldab vaadata tegu subjektiivsest küljest.[9]
Süü Eesti õiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Karistusõiguslike kaasuste lahendamisel kontrollitakse põhideliktis isiku süüd pärast õigusvastasuse kontrollimist. Süü olemasolu eeldatakse, mis tähendab, et süüd välistavaid asjaolusid ei ole iga kaasuse puhul eraldi vaja kontrollida. Süüd välistavaid asjaolusid kontrollitakse ainult juhul, kui faktilistest asjaoludest nähtub ilmselgelt, et võib esineda mõni seaduses loetletud süüd välistav asjaolu.[10]
Karistusseadustiku §-s 32 on sätestatud süüpõhimõte, mille kohaselt on isiku süü olemasolu vajalik tema vastutusele võtmiseks: "Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu." Süü puhul peab arvestama ka sellega, kas isik on süüvõimeline. Karistusseadustiku § 33 järgi on selle hindamiseks kaks kriteeriumit: isik peab olema süüdiv ja vähemalt 14aastane.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Sootak, J. 2018, lk 365.
- ↑ 2,0 2,1 Karistusseadustik – RTI, 29.06.2018, 66.
- ↑ Eesti Entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk 106.
- ↑ Sootak, J. 2018, lk 365–368.
- ↑ Sootak, J. 2018, lk 369.
- ↑ Samson, E. Kriminaalõiguse üldosa, lk 210.
- ↑ Pikamäe, P. Karistusõigus üldosa – loengukonspekt. Tartu 2018.
- ↑ Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu. I raamat. Tartu: Fontes Iuris 1995, lk 27 ja 31.
- ↑ Sootak, J. 2018, lk 366.
- ↑ Sootak, J. Karistusõiguse kaasusülesannete lahendamise metoodikast. Tallinn: Juura 2012.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaan Sootak. Karistusõigus: üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 365–369.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Süü |